VANAD JA VÄÄRIKAD. ITAALIA VANAMEISTRITE LÜHIFILMID.

Sleepwalkersi festival on igal aastal tutvustanud uuemate lühifilmide kõrval ka ammu kinoklassikuteks tunnistatud režissööride vihasemaid, omapärasemaid või ehmatavamaid noorpõlvetöid. Viimaste aastate jooksul on Sleepwalkers esitlenud Poola, Inglise, Ameerika, Prantsuse ja Hispaania filmilavastajate esimesi katsetusi. Sel aastal on teatepulk jõudnud Itaalia kätte ning „Vanade ja väärikate“ programmis näeb Michelangelo Antonioni, Roberto Rossellini, Bernardo Bertolucci ja Pier Paolo Pasolini lühifilme.


PROGRAMM
K 29.november 20:00 KINOS SÕPRUS

Michelangelo Antonioni lühifilmid

PO INIMESED
Gente del Po
1943-1947
9`

Dokumentaalfilm Po jõe ääres elavatest vaestest. Film oli algul üles võetud pikemana, kuid pool materjali kadus ning seda ei suudetud enam leida.

KORISTAJAD
N.U.- Nettezza urbana
1948
9`

Dokfilm tänavakoristajate igapäevarutiinist Roomas.

ARMASTUSE VALED
L’Amorosa mensogna
1949
10`

„Armastuse valed“ on pseudodokumentaal fotoromansi tegemisest ühes Rooma räpasevõitu stuudios. Film oli inspiratsiooniks Frederico Fellini filmile „Valge šeik“, mille juures Antonioni oli kaasstsenarist.

USKUMUSED
Superstizione
1949
9`

“Uskumused“ on lühifilm uskumustest ja igapäevastest rahvatõdesest Itaalia maaelanike hulgas.

SAARED
Noto, Mandorli, Vulcano, Stromboli, Carnevale

1992
8`

„Saared“ on dokumentaalfilm Itaaliat ümbritsevatest saartest.



RO.GO.PA.G
1963

Neljast lühiloost koosnev omnibusfilm, mille autorid on Pier Paolo Pasolini, Roberto Rosselini, Jean-Luc Godard ja Ugo Gregoretti.
Sleepwalkersi programmis näeb neist kahte: 

PUHTUS
Illibatezza

Dir: Roberto Rosselini

„Puhtus“ on neorealismi meistri Rossellini satiiriline komöödia illusioonist ja reaalsusest – kino peamisest küsimusest.

RICOTTA
La ricotta
Dir:
Pier Pasolini

„Ricotta“ mängib Pier Paolo Pasolini karjääris olulist rolli, märkides muutusi tema senises väljenduslaadis. Kuigi „Ricotta“ on justkui karje religiooni reetmise vastu, mõistsid Pasolini homofoobidest vaenlased seda kui pühaduseteotust. Ta viidi kohtu ette süüdistatuna riigiusu solvamises. Pasolini mõisteti neljaks kuuks vangi ning „Ro.Go.Pa.G-i“ filmid keelati. „Ricotta“ on osav sotsiaalne satiir mehelt, keda Susan Sontag nimetab „kõige silmapaistvamaks kunstnikuks, kes Itaalial pärast Teist maailmasõda on olnud“.



ARMASTUS JA RAEV
Amore e rabbia
1967

Poliitiliste avalduste poolest tihe „Armastus ja raev“ on viiest lühiloost koosnev omnibusfilm, mille autorid on Marco Bellochio, Bernardo Bertolucci, Pier Paolo Pasolini, Jean-Luc Godard ja Carlo Lizzani.
Sleepwalkersi eriseansil linastuvad neist kolm esimest:

ARUTAME, ARUTAME
Discutiamo, discutiamo
Dir:
Marco Bellochio

„Arutame, arutame“ püüab avada 1960ndate poliitilist olukorda Itaalias, juhatades vaataja ühte 1960ndate klassiruumi Roomas, kus õitsevad poliitilised avaldused ja hoitakse au sees marxistlikku filosoofiat.

AGOONIA
Agonia

Dir: Bernardo Bertolucci

„Agoonia“ on tõeliselt eksperimentaalne, kinokunsti äärealasid kompiv lugu mehest, kes satub surmaagoonias silmitsi ootamatult spirituaalse kogemusega.

PABERLILLEDE JÄRJEKORD
La sequenza del fiore di carta

Dir: Pier Pasolini

„Paberlillede järjekord“ räägib loo mehest, kes eksleb mööda 1960ndate Roomat, mil ümberringi koguvad jõudu Vietnami sõja vastased meeleolud.


PIER PAOLO PASOLINI. Pier Paolo PasoliniVäljaspool Itaaliat on Pier Paolo Pasolini (1922-1975) tuntud eelkõige kui üks olulisemaid sõjajärgse Itaalia teise laine neorealismi re˛issööre, kes oli endasõnutsi meeleheitlikult armunud reaalsusesse. See oli sünge, varjatud, kurb reaalsus. Oma esimese filmi “Accattone”(1961) valmimise ajaks oli Pasolini oma luulekogude, romaanide ja kirjutistega Itaalia kirjanduse- ja kultuuriajakirjades end tõestanud olulise kirjaniku ja mõtlejana. Filmitegevuse kõrvalt jätkas ta kirjutamist, maalimist ning lavastas ka teatrites. Film oli Pasolini jaoks alternatiivne eneseväljenduse vorm, “kirjutamine reaalsusega”. Tema loomingus on alati sotsiaalne ja poliitiline dimensioon koos skandaalse seksuaalsuse esitlusega. Pasolini ise oli homoseksuaalse orientatsiooniga. Oma filmides eelistas ta kasutada mitteprofessionaalseid näitlejaid ja naturaalset valgust. Mitmekülgne, andekas ja skandaalne Pasolini tapeti brutaalselt seni selgitamata asjaoludel 53aastaselt vahetult peale oma viimase filmi “Saló o le 120 giornate di Sodoma” valmimist.

Pier Paulo Pasolini olulisemad filmid:
Mamma Roma” (1962), “Ro.Go.Pa.G.” (1963), “Il Vangelo secondo Matteo” (1964), “Uccellacci e uccellini” (1966), “Teorema” (1968), “Amore e rabbia” (1969),
Il Decameron” (1971), “Il Fiore delle mille e una notte” (1974), “Saló o le 120 giornate di Sodoma” (1975).



Michelangelo AntonioniMICHELANGELO ANTONIONI (s.1912) peetakse üheks kõige enam filmiesteetikat mõjutanud re˛issööriks. Erinevalt oma kaasaegsetest, Fellinist ja Pasolinist, kelle filmid tegelesid vaese töölisklassi ja eluheidikutega, huvitab Antonionit ühiskonna eliit. Antonioni ei romantiseeri jõukat linnakodanlust, vaid jälgib selle elu tühjust ja sihitust, reetes sealjuures oma nõrkust ilu, luksuse ja disaini vastu. Antonioni unenäoliste filmide sü˛eed ja dialoogid on napid, tempo on aeglane, süvenev, pilk eemalt jälgiv. Tema filmides on palju visuaalset ilu ning jäljendamatut oskust edasi anda tegelaste võõrandumist. Antonioni ei pea end filmiteoreetikuks: “Kui mult küsida, milles seisneb re˛ii olemus, oleks esimene vastus, mis mulle pähe tuleb: ma ei tea. Ja teine: kõik minu vaated ja arusaamad on näha mu filmides.” “Võtteplatsil ei mõtle ma kunagi, kuidas ma midagi filmin, ma lihtsalt filmin. Minu tehnika, mis muutub filmist filmi, on sügavalt instinktiivne ja ei põhine iial eelneval kaalutlusel.”

Michelangelo Antonioni olulisemad filmid:
L’Avventura” (1960), “La Notte” (1961), “L’ Eclisse” (1962), “Il deserto rosso” (1964), “Blowup” (1966), “Zabriskie Point” (1970), “The Passenger” (1975), “Il Mistero di Oberwald” (1980), “Identificazione di una donna” (1982), “Beyond the Clouds” (1995) koos Wim Wendersiga.



MARCO BELLOCHIO Marco Bellochio(s.1939) alustas oma filmiteed 1960ndate alguses, tehes lühi- ja dokfilme. Rahvusvaheline filmiüldsus pööras oma pilgud tema poole pärast esimese täispika filmi “I Pugni In Tasca” nägemist. Tegemist on mõjuva intsestifilmiga, mis ei jää provokatiivsuselt ja teravuselt alla re˛issööri järgmistele töödele “La Cina e vicina (China is Near)” ja “Nel nome del padre”. Kodanlusekriitik Bellochio ei jätnud mässumeelsust maha ka järgnevate aastate jooksul, mil sündisid filmid “Salto nel vuoto” ja “Diavolo in corpo”. Moraalinormide ja poliitiliste hüüdlausete õõnestajana ning igapäevaelu illusioonide paljastajana tegutseb ta siiani, tuues iga paari aastat tagant välja uue filmi.

Marco Bellochio olulisemad filmid:
La Cina č vicina” (1967), “Nel nome del padre” (1971), “Marcia trionfale” (1976), “Salto nel vuoto” (1980), “Diavolo in corpo” (1986), “Il principe di Homburg” (1996)
La balia” (1999), „Buongiorno, notte“ (2003).



Roberto RosselliniROBERTO ROSSELLINI. 22aastaselt oli tulevane Itaalia tähtre˛issöör Roberto Rossellini (1906-1977) valmis nokitsenud nii mõnedki amatöörfilmid, mistõttu ei tulnud andeka noormehe hüpe “suurde” filmikunsti enam lähikondlastele üllatusena. “Suur” ei tähendanud Rossellini mõttes hiiglaslikke dekoratsioone, ülevoolavaid emotsioone ja klassikaekraniseeringuid, vaid tänavale inimeste sekka minekut ja uutmoodi kinonaturalismi loomist. Noorele uljaspeale pakkus tookord lõbu pigem filmimaailma tehniline imevägi ja hetke tabamine, mitte niivõrd stsenaarium ja karakteriloomise kunst. 1943. aastal alustas ta tööd mõnede kriitikute hinnangul kinoajaloo esimese neorealistliku filmi “Desiderio” kallal. Projekt jäi küll pooleli, kuid Rossellini kinotegemise ideaal jäi alles ning küpses 1945. aastal neorealismi epohhiloovaks teoseks, millel nimeks “Rooma, avatud linn”. Sellega pööras Rossellini filmikunsti senised esteetikakoodeksid täiesti uude suunda, minnes kaameraga tavalise inimese juurde, loobudes kunstvalgusest ja professionaalsetest näitlejatest.

Roberto Rossellini olulisemad filmid:
Roma cittą aperta” (1945), “Paisą” (1946), “Germania anno zero” (1947), “L’amore” (1948), “La macchina ammazzacattivi” (1948), “Stromboli, Terra di Dio” (1949), “Francesco, Giullare di Dio” (1950), “Europa 51” (1952), “Giovanna d’arco al rogo” (1954), “L’etą del ferro” (1964).



BERNARDO BETOLUCCI. Bernardo BertolucciPier Paolo Pasolini assistendina alustanud Bernardo Bertolucci (s.1940) töödes tuuakse reeglina esile avameelset seksuaalsuse käsitlust ning poliitilist ärksust. 1973. aastal lavastatud „Viimane tango Pariisis“ muutis oluliselt erootika mõistet tavakinos. Nagu mitmes oma teises linaloos, nii analüüsib Bertolucci siingi seksuaalsuse mõju inimsuhetele, kuid on ehk liigagi ajast ees, sest film keelatakse ära ja kõik koopiad lastakse hävitada. Bertoluccil õnnestus siiski säilitada üks illegaalne koopia, mida näidati hiljem tsenseeritud versioonina. Lisaks kehale tirib Bertolucci alasti ka oma tegelaste hinged, tuues nähtavale iga väiksemagi sisemise nihke. Meisterre˛issööri elavad fantaasialennud on ligi meelitanud nii mõnegi psühhoanalüütiku ning tema unenäod on olnud mitmete re˛issööri puudutavate väitekirjade sisuks.

Bernardo Bertolucci olulisemd filmid:
"La commare secca" (1962), "Prima della rivoluzione"  (Before the Revolution, 1962), "Il Canale"  (1966), "Amore e rabbia"  (1969, episood "il Fico Infruttuoso"), "La strategia del ragno"  (Spider's Stratagem, 1970), Konformist (1971), "Viimane tango Pariisis"  (1973), 1900 (Novecento, 1976), "La Luna"  (Luna, 1979), "La tragedia di un uomo ridicolo"  (1981), "L'ultimo imperatore" (Viimane keiser, 1987), "The Sheltering Sky", (1990), Väike Buddha (1993), Süütust näpates (1996)  Ten Minutes Older: The Cello (2002), Unistajad (2003)

 
   
prg. mart kalmo