Kumu dokumentaal
Animated Dreams Sleepwalkers Just Film Baltic Event
UUDISED
27.03.2007
Eesti nukufilmi rajaja lahkumine »

21.03.2007
TÄNA - Briti horrori eri Kinomajas »

15.03.2007
HÕFF tuleb taas! »


PÖFFI POSTILJON
PÖFFi postiljon
Tunne ennast
mugavalt - liitu
PÖFFi meililistiga ja
meie e-postiljon toob
värsked festivaliuudised
otse sinu
postkasti!
» Liitu


Marianne Kõrver (Eesti Ekspress, 8.06)

“Teha niipalju filme, et elu muutuks ise filmiks” oli Fassbinderi moto. Marianne Kõrver kiikab geeniuse magamistuppa ja võtteplatsile, mis omavahel suuresti kattusid.

Saksa filmigeenius ja enfant terrible Rainer Werner Fassbinder (1945–1982) alustas mässu kõikide kodanliku ühiskonna alustalade vastu juba 15aastasena, šokeerides vanemaid teatega oma homoseksuaalsetest kalduvustest. Alates 23. eluaastast, pärast esimest, publiku jaoks mõnevõrra ebaõnnestunud filmi "Armastus on külmem kui surm", teeb Fassbinder elu lõpuni kuni kuus filmi aastas. Ühtekokku jõuab ta 13 järgneva aasta jooksul olla üle 40 filmi režissöör, teha telesarju, kirjutada tohutul hulgal näidendeid ning mängida ka ise mitmetes filmides. Ent Fassbinderi puhul on võimatu rääkida vaid tema saavutustest filmirežissöörina, sest tema eraelu oli sama intensiivne ja kirev kui tema filmilooming ning need käisid alati käsikäes. "Teha nii palju filme, et elu muutuks ise filmiks" – oli Fassbinderi loosung ja ideaal. See tal kahtlemata ka õnnestus.

Tema eraelu saadab lõputu klatš ja skandaal. Pidevalt pohmellilehane, räpastes teksades ja kulunud nahktagis Fassbinder on 70. aastate underground-gaybaaride püsikunde. Ta hiilgab piiritu ülbuse ja arrogantsiga, on sõltuv viskist, ebatraditsioonilisest seksist, vaaliumist ja kokaiinist, ta naudib oma armukeste ja töökaaslaste peal füüsilise ja vaimse vägivalla tarvitamist, avaldab meedias julgeid mõtteid Saksa tolleaegse ühiskonna kritiseerimiseks – "olen iga kell parem tänavapühkija Mehhikos kui filmitegija Saksamaal". Ent kõigest hoolimata meelitab tema vastuoluline isiksus andekaid inimesi ligi nagu magnet.

klatš ja skandaal. Pidevalt pohmellilehane, räpastes teksades ja kulunud nahktagis Fassbinder on 70. aastate underground-gaybaaride püsikunde. Ta hiilgab piiritu ülbuse ja arrogantsiga, on sõltuv viskist, ebatraditsioonilisest seksist, vaaliumist ja kokaiinist, ta naudib oma armukeste ja töökaaslaste peal füüsilise ja vaimse vägivalla tarvitamist, avaldab meedias julgeid mõtteid Saksa tolleaegse ühiskonna kritiseerimiseks – "olen iga kell parem tänavapühkija Mehhikos kui filmitegija Saksamaal". Ent kõigest hoolimata meelitab tema vastuoluline isiksus andekaid inimesi ligi nagu magnet.

Püsitiimi, kellega ta enamjaolt kõik oma low-budget-filmid teeb, kuuluvad helilooja Peer Raben, näitlejannad Hanna Schygulla, Margit Carstensen ja Irm Hermann ning mustanahaline näitleja El Hediben Salem. Fassbinderi eemaletõukavas ja ebaromantilises isikus oli ometi mingi seletamatu jõud ja karisma, mis kogu seda kampa aastaid vahelduva eduga koos hoidis. Kuna Fassbinder ei põlanud ära ka naissuhteid, siis oli ta väidetavalt kogu oma tiimiga kas kordamööda või samal ajal ka seksuaalsuhetes. Lisaks sellele harrastas ta kokaiinidieeti – 30 grammi päevas.

Kõigile meeldisid Fassbinderi filmid, kuid keegi ei suutnud taluda Fassbinderi provokatsioone ja ohtlikke suhtemänge. Fassbinder teadis seda ja nautis seda olukorda. Ta meelitas ligi suitsidaalseid meesarmukesi, kellest üks poos end vanglas üles, teine leiti surnuna Fassbinderi korterist. Ka näitlejanna Irm Hermann proovis meeleheites aknast alla hüpata. Oma pulma näitlejanna Ingrid Caveniga kutsus Fassbinder isameheks oma tolleaegse poiss-sõbra. Fassbinderi filmivõtetel valitses alati täielik kaos – režssöör oli purjus, sõimas ja märatses; armuvalus endised, praegused ja tulevased poiss- ja tüdruksõbrad peksid hotellide sisustusi puruks, produktsiooniassistent samal ajal kõiki maha rahustamas. See kõik lõppes müstilisel kombel tavaliselt sellega, et üles sai filmitud Fassbinderi järjekordne meistriteos.

Filmirežissöörina algas Fassbinderi edu kohalike kriitikute silmis tema teise filmiga "Katzelmacher", kassamenule pani alguse film "4 aastaaja kaupmees", mida saab seekord näha ka Sõpruse kino filminädala valikus. Rahvusvahelise edu tõi talle rassismi-ja põgenikeprobleeme käsitlev film "Hirm närib hinge seest". Fassbinderi filmikangelased meenutavad tegelasi tema enda elust – nad on meeletult armastuse ja läheduse järele janunevad üksikud ja emotsionaalselt masohhistlike kalduvustega mehed ja naised, kes on nõus oma armastuse eest lõpuni võitlema iga hinna eest. Seetõttu lähevad nad aga vastuollu ühiskondlike tavade ja moraali igavese status quo’ga ning see viib need õnnetud inimesed hävingu ja surmani.

Fassbinder loob variatsioone vabaduse ja individuaalsuse puudumise teemadel, paljastades töölisklassi ja perekonna kui ühiskonna algrakukese mehaanilise toimimise tagamaid. Ta väidab, et sellised ühiskonnamudelid sunnivad inimesi pürgima materialistlike väärtuste poole, muutes need olulisemaks kui inimese enda.

vabaduse ja individuaalsuse puudumise teemadel, paljastades töölisklassi ja perekonna kui ühiskonna algrakukese mehaanilise toimimise tagamaid. Ta väidab, et sellised ühiskonnamudelid sunnivad inimesi pürgima materialistlike väärtuste poole, muutes need olulisemaks kui inimese enda.

Fassbinder ei suutnud kuidagi taluda oma filmide liigitamist peakangelaste järgi "meeste-", "naiste-" või "homo"-filmideks. Tema enda arvates rääkisid kõik tema filmid ühte ja sama lugu – tema nägemust 20. sajandi ühe hirmuäratavama riigi – Kolmanda Reich’i hiilgusest ja allakäigust ning kõigest sellest, mida selline riik ja haige ühiskonnakorraldus üksikindiviidile kaasa toob. Kõik muu – kangelaste sugu ja seksuaalsed eelistused – ei oma tähtsust ning on ainult vahend, mitte eesmärk.

Fassbinder suri nii nagu väga paljud tema filmikangelased – ületöötanuna, elust tüdinuna ning meelemürkidest joobununa. Ometi oli sellel arrogantsel ja keerulisel mehel elus üks ilus ja lihtne unistus – ta tahtis võita filmirežissöörina Oscari ja "olla inetu" Timesi esikaanel. Sellest jäi tal napilt puudu, kuid olgem ausad, tühja sellest Oscarist, kui tema filmides peituv valu, dekadents ja üksildus veel tänapäevalgi vaatajaid raputada suudab.











prg. mart kalmo | Netv Lemnu