Kumu dokumentaal
Animated Dreams Sleepwalkers Just Film Baltic Event
UUDISED
27.03.2007
Eesti nukufilmi rajaja lahkumine »

21.03.2007
TÄNA - Briti horrori eri Kinomajas »

15.03.2007
HÕFF tuleb taas! »


PÖFFI POSTILJON
PÖFFi postiljon
Tunne ennast
mugavalt - liitu
PÖFFi meililistiga ja
meie e-postiljon toob
värsked festivaliuudised
otse sinu
postkasti!
» Liitu


Rainer Fassbinder – ich heiβe robot!

Rainer Sarnet (Postimees, 7. juuni)

Kui tulevane filmirežissöör Rainer Werner Fassbinder kooli läks, tahtis ta õpetajale, kes temaga riidles, politsei kutsuda. Poiss tuli panna Steineri-kooli, sest tavalises õppeasutuses tundis ta end ahistatuna.

Ka Müncheni teatrikoolis näitlejaks õppides leidis ta, et õppejõud tahavad teda alandada, ta väitis, et teatrikoolis ei õpetata eneseväärikust ega austust teiste vastu, mis on näitleja jaoks hädavajalik, et luua rolli.

Tundlik igasuguse ahistamise suhtes, saigi see tema filmide põhiteemaks. Inimese igapäevane ahistus on sarnane vangi omaga, leidis ta. Ahistavaks pidas ta ka perekonda kui institutsiooni, «mis on kõige vägivaldsem ja silmakirjalikum müüt, mille kodanlased oma õnne jaoks on loonud». Mõistagi tuleb siin teha mööndus – Fassbinder oli nimelt homoseksuaalne.

Inimene kui ohver

Fassbinder nimetas end poliitiliseks režissööriks, kuid ironiseeris nii parem- kui ka vasakpoolsete üle. Ta taunis kapitalistlike töösuhete brutaalsust, aga ka 1960ndate vasakpoolset terrorismi, mida pidas kapitalismi paratamatuks osaks kui meeleheite väljendust, mida süsteem toodab.

Samas pole tema filmides otseseid poliitilisi avaldusi. Enda sõnul ei tahtnud ta teha «probleemfilme», vaid näidata, kuidas tungivad eraellu ühiskondlikud hoiakud. Fassbinderi loomingu läbiv motiiv on ohvri ja ekspluateerija suhted. Fassbinder leidis, et inimesed lepivad vabatahtlikult ohvriks olemisega, hakkavad seda isegi õigustama ja armastama.

Oma näidendis «Veri kassi kaelal» kasutas ta mitut tüüpsituatsiooni, nii tööl kui eraelus, milles inimesed võtavad ahistamist loomulikuna. See teebki Fassbinderi filmid ebamugavaks – ta distantseerib end ohvri kannatustest, ei õigusta neid millegagi. Inimene on brutaalne, ta harjub kõigega, ütleb ta ühe tegelase suu läbi «Petra von Kanti kibedates pisarates».

Fassbinder kujutab enamasti keskklassi, kodanlust. Ta oli kiindunud Hollywoodi melodraamadesse, eriti Douglas Sirki, kuid melodramaatilisi lugusid esitas brechtiliku võõrituse ja Artaud’ julmusega.

Alter ego

Fassbinder kujutab oma tegelasi tõsiselt, viib aga nende motiivid, ihad ja soovid äärmusliku loogilise lõpuni, mille tulemuseks on tihti absurd või kannatus. Ta võimendab ja dramatiseerib n-ö argiteadvust, miski pole iseenesest mõistetav ega loomulik. Selline meetod ongi ehk kõige olulisem Brechti pärand, mida kasutasid nii Fassbinder kui Godard, Buñuel ja Pasolini.

Suurema osa Fassbinderi filmide kangelasteks on naised, keda ta pidas kaamera ees huvitavamaks kui mehi, sest neil on ühiskonnas suurem surve ja madalam positsioon. Naine on rohkem seotud lastega, tal on suurem vajadus turvalise kodu ja armastuse järele ja see teeb ta haavatavamaks.

Naiste ühiskondlik konflikt pole huvitavam mitte ainuüksi selle pärast, et nad on rõhutud. Nad on küll alla surutud, kuid samas kasutavad seda surutist oma sotsiaalse seisundi tulemusena oskuslikult ära, arvas Fassbinder.

Tema üheks alter ego’ks oli näitlejanna Hanna Schygulla. Viimane õppis ülikoolis kirjandust, prantsuse ja inglise keelt, tahtis mängida ainult selliseid rolle, mis arendaksid teda kui inimest.

Juba Müncheni teatrikoolis õppides eraldusid Fassbinder ja Schygulla teistest tudengitest, kes ei huvitunud näitlejaks saamisest, vaid tudengiks olemisest. Mõlemad liitusid Action-teatriga. Seal mängis ja lavastas Fassbinder klassikalisi näidendeid, Büchnerit, Sophoklest, Goldonit.

Kõik näitlejad, rolli suurusele vaatamata, pidid kollektiivse lavastuse loomises osalema. Peagi moodustus Action- teatrist Fassbinderi juhtimisel Anti-teater.

Seal omandatud oskuste, tööstiili ja seltskonnaga jätkas Fassbinder ka filmide tegemist. Kujunes välja nn Fassbinderi perekond.

Esimene publikumenu tuli filmiga «Nelja aastaaja kaupmees» (1971). Kui filmid hakkasid juba midagi sisse tooma, ostis Fassbinder mõne limusiini ja maja, kus «tema perekond» elama hakkas.

Elati kommuunina. See, et ta ei teinud filme üksi, ongi üks Fassbinderi produktiivsuse põhjusi, on ta ise arvanud.

30 grammi iga päev

«Perekonnaga» oli Fassbinderil keeruline suhe. Teda süüdistati autoritaarsuses, inimeste ekspluateerimises ja manipuleerimises. Fassbinderi ja tema trupi suhetest räägib «Hoiatus püha hoora eest» (1971) – autobiograafiline ja irooniline teos Fassbinderist endast.

Kui Euroopa intellektuaalne režissöör Raoul Ruiz tahtis puhttunnetuslikust huvist Fassbinderi ja tema trupiga kohtuda, oli ta sunnitud tõdema, et tegemist oli tõeliste bandiitidega.

Hiljem, kui Fassbinder tegi filme juba teiste stuudiote märgi all, kirjutas ta oma lepingusse sisse ka igapäevase 30-grammise kokaiiniannuse.

Kokaiini üledoos ta 36-aastaselt tappiski. Selleks ajaks oli ta jõudnud teha 41 filmi, kirjutada ja lavastada kümneid näidendeid, sealhulgas praegu Euroopa teatri nabaks peetaval Volksbühnel.

Ta soovis, et tema filmid moodustaksid maja, mõned oleksid nagu kelder, mõned seinad ja mõned aknad.

«Fassbinder: mõlemal pool kaamerat»

9.–14. juunini Sõpruse kinos

«Katku jumalad» (1970)

«Ameerika sõdur» (1970)

«Hoiatus püha hoora eest» (1971)

«Nelja aastaaja kaupmees» (1971)

«Vabaduse rusikaõigus» (1975)

«Kamikaze» (1989)










prg. mart kalmo | Netv Lemnu